Tants ümber residentuurikatla

Me ei vaata arst-residentide muret passiivselt. Me liigume edasi ja arendame õpet, kuigi teinekord ehk veidi aeglasemalt, kui tahaks, kirjutab Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna residentuuriprodekaan Urmas Lepner Postimehes

23. aprilli Postimees kirjutas põhjalikult residentuuriprobleemidest, mis selgusid eriarstide väljaõppe kohta valminud Praxise analüüsist. Nagu nooremarstid ise tõdevad, olid need mured nii neile endile kui ka ülikoolile laiemalt ja tegelikult riigilegi varem teada. Uuringuga pandi need ametlikult paberile ja katel sai kuuma juurde.

Kui piltlikult väljenduda, siis oleme tõesti tantsinud residentuurikatla ümber aastaid. Ülikool on kutsunud tantsule arst-residente ja tantsinud ka Sotsiaalministeeriumiga, et katel üle ei keeks ja mured leiaksid lahenduse.

Meiegi jaoks ülikoolis on tähtis pakkuda arst-residentidele kvaliteetseid residentuuriprogramme – teeme selle nimel tööd iga päev. On probleeme, mille lahendamine on meie võimuses ja millega me juba tegeleme, ning on ka neid, mille juured ulatuvad ülikoolist kaugemale. Siiski jäävad pilgud pidama just ülikooli peale, sest ülikoolile on seadusega antud privileeg korraldada Eestis residentuuriõpet.

Näiteks ei saa me ülikoolis luua osakoormusega residentuuriõppe võimalust enne, kui Sotsiaalministeerium ei ole võtnud vastu sellekohast otsust ega muutnud raamnõudeid. Tegeleme selle teemaga juba aastast 2017, mil tegime Sotsiaalministeeriumile ka sellekohase ettepaneku.

Alles 22. aprillil kohtusime Tartus meditsiiniteaduste valdkonnas Sotsiaalministeeriumi esindajatega. Rääkisime nii juhendajate suurest töökoormusest kui ka väikesest juhendamistasust. Need kaks kriitilist punkti toodi esile ka uuringus, kus need on näidatud kui ülikooli tegematajätmised.

Mõlemas küsimuses on aga pall Sotsiaalministeeriumi väravas. Oleme ülikoolis probleemist rääkinud ja kirjutanud, aga me ei saa muuta tõsiasja, et juhendajad on haiglate töötajad ja juhendamistasu määrab riik. Meiegi seisukoht on, et juhendamistasu on piinlikult väike, arvestades juhendamisega kaasnevat koormust. Juhendajate koormus on niisiis teada probleem, ent arst-residendid ega juhendajad ei tohi selle pärast kannatada – peame leidma viisi, kuidas koormust vähendada või hajutada.

Ülekoormuse all kannatab ka juhendamiskvaliteet. See on meie jaoks sama suur mure kui arst-residentidele endile. Seepärast korraldame ülikoolis igal aastal juhendajatele koolitusi ja meil on plaanis pakkuda veebipõhist koolitust residentidele, sest nemadki on tulevased juhendajad. Teame, et koolitada on vaja rohujuure tasandil ja regulaarselt.

Me ei vaata arst-residentide muret passiivselt. Me liigume edasi ja arendame õpet, kuigi teinekord ehk veidi aeglasemalt, kui tahaks. Muudatused ja nendega seotud otsused vajavad põhjalikku analüüsi ning uuendused peavad saama paljude osapoolte ja organisatsioonide heakskiidu. Eesmärk on meil kõigil ometi üks – kujundada ülikooli residentuur veelgi paremaks.

Selle kõige kõrval ei tohi me jätta märkamata neid inimesi, kes residentuuri arendavad ja arst-residente südamega juhendavad. Nad teevad iga päev tööd selle nimel, et meie tervishoiusüsteemis tegutseksid nüüdisaegsete teadmiste ja oskustega arstid.