Professor Irja Lutsar: oleme jõudnud ajajärku, kus meil tuleb koroonaviirusega koos edasi eksisteerida nii, et viirus võimalikult vähe meie elu kontrolliks

Infektsioonhaigustele ebatavaliselt on rohkem pihta saanud kõrgelt arenenud riigid ja vähem on haigust madalama arengutasemega maades. Põhjused pole päris selged. Arvatakse, et mingit osa mängib kokku kuivanud turismisektor ja mingit osa ka olukord, kus arengumaades on valdavalt noorem elanikkond.

Vale pole ilmselt ka fakt, et kui ei testi, siis ei tea. Kogu maailmas on registreeritud peaaegu kolm miljonit haigusjuhtu ja neist 97% on hinnatud kergeteks haigusjuhtudeks.

Positiivsena tuleb märkida, et kõigis kõrge nakatumistasemega riikides on nakatumise kõver pööranud allapoole ja on vähenemas ka surmade ning intensiivravi vajavate isikute arv. Nii on nakatunute arvu langus pigem visa ja aeglane. Enamus kõrge haigestumisega riike väidab ka, et nende meditsiinitöötajad on küll väga tugeva surve all, aga intensiivravi ja haiglakohti jätkub kõigile, kes seda vajavad.

Uute nakatunute arv on praeguseks väike Hiinas ja Lõuna Koreas ning mandrist kaugel asuvates saareriikides, nagu Austraalia, Uus-Meremaa ja Island.

Rootsi olukorda, kus on ainukesena valitud teistest riikidest erinev puhanguga toimetuleku tee, ja kus suremus ja haigestumus on oluliselt suurem kui teistes Põhjamaades, on praegu veel vara hinnata.

Koroonaviirus ja lapsed (tänan dr Eda Tamme kirjanduse kokkuvõtte eest)

Lapsed, eriti vanuses üks kuni <10 aastat põevad COVID-19 infektsiooni kergelt ja nakatuvad harvemini kui täiskasvanud. Seda on näidatud kõigis riikides ja senistes publikatsioonides. See ei tähenda aga, et ükski laps poleks intensiivravi vajanud ja on ka üksikuid surmajuhte.

Suurem küsimus on, kas lapsed on COVID-19 korral viiruse levitajad, nii nagu nad on seda gripi korral. On kirjeldatud üksikuid leibkondade juhtumeid, kus lapsed võisid olla viiruse levitajad, aga seal oli ka teisi haigeid. Samas on ka juhtumeid, kus PCR positiivse lapse paljudest kontaktidest keegi ei haigestunud. Lisaks sellele on Islandi uuring, kus 858 alla 10-aastasest lapsest keegi PCR positiivseks ei osutunud.

Kõigis teistes vanusegruppides oli PCR-positiivseid isikuid ühtlase sagedusega. See kõik viitab sellele, et lapsed tõenäoliselt pole COVID-19 levitajad. Sellest teadmisest on ilmselt lähtunud need riigid, kelle üheks esimesteks leevendamismeetmeteks on lasteaedade ja algkoolide avamine.

Kui koroonavirus Hiinast pihta hakkas, ei teadnud me veel, kui tõsiselt see viirus tabab eakamaid inimesi. Hiinas oli vaid 3% nakatunutest vanemad kui 80 aastat. Eriti tugevalt on pihta saanud hooldekodude elanikud, nii nagu me Eestiski näeme.

Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et umbes pooled Euroopa surmajuhtudest on toimunud isikutega, kes elavad hooldekodudes. Tihedalt asustatud hooldekodud loovad head tingimused viiruse levikuks, eriti pidades silmas, et tegu on täiesti uue viirusega ja keegi kogu maailmas ei omanud immuunsust selle haiguse vastu. Üsna tavatu olukord eakama inimese jaoks, kes tavaliselt on lapsena paljude haiguste vastu kaitsemehhanismid omandanud.

Koroonaviiruse suremuse numbri kohta kindlat vastust ei leia. Kõik sõltub sellest, kui hästi me registreerime koroonaviiruse levimust antud maal või regioonis. Kui kasutatakse väga laialdast testimist ja kindlaks tehakse ka kerged ja asümptoomsed juhud, siis on suremus (mortality rate) madalam. Kui aga testitakse vähe, ning suremus iseloomustab keskmise raskusega ja raskete juhtude suremust, siis on see ka kõrgem.

Näiteks Gangeltis (Sakasmaa) on hinnatud, et suremus oli 0,37% samas kui Itaalias on suremus 13,4%. Õiged ei tundu olevat mõttekäigud, et suremus on alla hinnatud, kuna COVID-19 on aladiagnoositud. Viimane väide on kindlasti õige, aga diagnoosimata on suure tõenäosusega kergemad ja asümptoomsed juhud, mitte aga rasked ja ülirasked haigusjuhud.

Worldometer veebileht arvutab suremust miljoni elaniku kohta. Ka selle numbri interpreteerimisel tuleb arvestada, et surma definitsioon pole kõigis riikides sarnane (mõned riigid registreerivad ka juhtumeid, kus koroonaviiruse testi pole tehtud, aga on tüüpiline kliiniline pilt) ja et puhang võib olla väga lokaalne, kus siis mingis piirkonnas on kõrge haigestumine ja suremus, samas aga ülejäänud riik on haigusest puutumata (näiteks Hiina). Sellest tulenebki mõnede riikide justkui madal suremus.

Karjaimmuunsus, mis tekib kas juhul kui suur hulk elanikkonnast on viirusega kokku puutunud või vaktsineerimise tagajärjel, on hästi tuntud infektsioonhaigustest lahti saamise võimalus. Kuna COVID-19 vastu vaktsiini pole, siis karjaimmuunsuse tekkeks oleks olnud vajalik, et suur osa elanikkonnast seda haigust põeks.

Peaaegu kõik maailma riigid, sealhulgas Eesti, tuginedes mudelitele, otsustasid, et karjaimmuunsuse tekitamisel COVID-19 korral on liiga suur hind ja see realiseerub meditsiinisüsteemi ülekoormuses ning suures surmade hulgas. Niisugust olukorda oli näha ka Põhja-Itaalias, kus haiglad juba puhangu esimesel nädalal puupüsti täis olid; tulemuseks ületöötanud personal, kõrge suremus ja suur nakatumine meditsiinitöötajate hulgas.

Rakendatud (range) karantiini (sotsiaalse isolatsioon) tingimustes on nakatumine olnud madal, sealhulgas ka Eestis. Kuigi andmeid on vähe ja uuringute kvaliteet kohati küsitav, siis esimestest seroepidemioloogilistest uuringutest (Taani, Šveits, AÜ Kalifornia) nähtub, et vaid 2-4% testitud isikutest omab antikehi SARS-CoV-2 vastu. See on kindlasti ebapiisav karjaimmuunsuse tekkeks. Siiski on oluline mainida, et kõrge nakatumisega riikidest/piirkondadest siiani ühtegi seroepidemioloogilsit uuringut publitseeritud pole. Seega, kui meetmeid leevendatakse tuleb meeles pidada, et suur osa elanikkonnast ei oma kaitset SARS-CoV-2 vastu ning võivad selle viirusega nakatuda. Sellega tuleb ka meetmete leevendamisel arvestada.

Minul pole vastust küsimusele, kuhu kadus SARS-CoV-1 2003. aasta mais, vaatamata sellele, et elanikkonna immuunsuse tase Hiinas oli väga madal (1% tavaelanikkonnas ja 6% isikute hulgas, kelle oli kokkupuuteid eluloomade turgudega) ja miks ta iial tagasi ei tulnud. Minu unistus on, et sama juhtuks SARS-CoV-2-ga, aga kardan, et kõik unistused ei ole mõeldud täituma.

Kahjuks pean ikka tõdema, et mitte ükski ravim pole osutunud kliiniliste uuringutes nii efektiivseks ja hästi talutavaks, et see oleks liikunud registreerimise faasi. Klorokviiniga on küsimus tagasihoidlikus efektiivsuses ja südamepoolsetes kõrvalnähtudes, remdesiviiri uuring ei näidanud vajalikku efektiivsust. Ravimi tootmine ägeda viirushaiguse vastu, kus suurt osa mängib organismi immuunvastus, pole kergete killast. Meil on väga häid ravimeid krooniliste viirushaiguste (HIV ja HCV) vastu, samas kui ägedate viirushaiguste vastased ravimid on pigem mõõdukalt efektiivsed. Kliinilistes uuringutes on aga mitmeid huvitava toimemehhanismiga ravimeid, loodetavasti midagi jõuab ka turule.

Mitu vaktsiini on jõudnud kliiniliste uuringute (inimkatsed) faasi. Mõned toodetud moodsa ja teised vana tehnoloogia alusel. Lõpuks polegi tähtis missugust tehnoloogiat on kasutatud, peaasi, et vaktsiin töötaks. Praegust kulgu vaadates on küll väga ebarealistlik, et ükski vaktsiin enne 2021. aasta teist poolt vabalt kättesaadavaks saab ja see ka ainult siis, kui kõik väga hästi läheb. Huvitav on Oxfordi teadlaste lähenemine, kes tahavad tulevikus, kui COVID-19 jaoks on ravi olemas, vaktsiini efektiivsust vaadata vabatahtlikel, keda nakatakse SARS-CoV-2-ga. Kuigi uuring on seotud ohtudega, on sellest võimalik saada kõige usaldusväärsemaid tulemusi.

Eesti on praeguse puhanguga rahuldavalt hakkama saanud ja siin tahaksin lisaks tublidele meditsiinitöötajatele esile tõsta paljukirutud riigiametnikke. Ei oskagi öelda mitu nädalat nad on ilma igasuguse puhkuseta töötanud. Aitäh.

Eesti on testimise võimekuselt maailma juhtivate riikide seas ja nakatunute kindlaks tegemise ja nende kontaktide jälgimise süsteem töötab. Nakatumiste ja surnute arvu poolest oleme (1210/miljoni kohta ja 35 miljoni kohta) Põhjamaadega (va Rootsi) samal tasemel.

Viimastel nädalatel on nakatumine stabiliseerunud ja võtnud isegi kerge alaneva trendi, vähenenud on ka hospitaliseeritute hulk. Oleme jõudnud ajajärku, kus meil tuleb koroonaviirusega koos edasi eksisteerida nii, et viirus võimalikult vähe meie elu kontrolliks. Kuidas see toimuma hakkab näitavad lähikuud. Kardan, et nn endine normaalne elu niipea ei taastu.