Meditsiiniteaduste valdkonna aasta programmijuht Oivi Uibo: olen kollegiaalse koostöö eest nii tänulik!

Kuidas enesetunne on? Kuidas saadakse aasta programmijuhiks?

Mul on väga uhke tunne. Ma ei arvanud, et ma seda tunnustuse-tunnet oskan tunda. Aga tegelikult päriselt läkski see tunnustus tõsiselt hinge. See tunne on isegi natukene ehmatav, sest see tuli ootamatult. Mulle tundus see õppekava-õppetöö tegevus alati nii iseenesest mõistetav – see igapäevane sideme hoidmine erinevate inimestega, et meie õppekava töötaks.

Kindlasti on see tunnustus jagamiseks! Sageli ei möödu päevagi, kui vähemal või rohkemal määral tegeleme mingisuguse väiksema või suurema õppekavaga-õpetamisega seotud probleemiga. Aga seda ei ole mina teinud kunagi üksi. Mul on palju kolleege, kes on mind aidanud ja toetanud ning nendega ma selle tunnustuse ka jagan.

Alustuseks, kuidas ma üldse inglisekeelse arstiteaduse õppekava programmijuhiks sattusin. Esimene tänu läheb professor Joel Strakopfile ja dotsent Tõnis Karkile. Joel ja Tõnis tegid mulle ettepaneku hakata programmijuhiks. Ma ütlesin viis korda „Ei!“, aga kuuendal korral siis nõustusin, sest ma tunnetasin võimalust üheskoos seda tõsist tegemist ette võtta. Selle õppekavaga on tihedalt seotud ka eestikeelse arstiteaduse õppekava programmijuht professor Anti Kalda, kuna mõlemad programmid on väga sarnased.

Kindlasti soovin tänada meditsiiniteaduste valdkonna dekanaadi kolleege, kellelt ma olen alati igal hetkel saanud nõu, tuge ja abi. Samuti soovin tänada Hea Õpetamise Grandi kogukonda, mis on olnud mulle väga suureks toeks ja andnud mulle täiesti uue värvingu ja arusaama, et õpetamist on võimalik õppida. Ja siis muidugi programminõukogu tudengid, ilma kelle arvamuseta või pideva tiheda kontaktita ei saaks ju seda tööd teha.

Kuidas hea programmijuhtimine välja näeb? Ütled, et igapäevane side teatud inimestega ja koostöö on olulised. Palun too mõni näide programmijuhi tööst, et kuidas see sinu jaoks igapäevaselt toimib?

On väiksemad mured ja on suuremad mured, on väiksemad probleemid ja on suuremad probleemid – isiklikul tasemel, globaalsel tasemel. Nii palju kui on inimesi, on ettepanekuid ja soove, nõudmisi ja arvamusi. Kõige tähtsam ongi teha vahet, missugusel tasemel, milliseid muresid esitatakse ja olla nö sõelaks. Oluline on, et muredest julgetakse üldse teada anda. Ma tunnustan seda, et meil on tudengitega kujunenud väga usalduslik suhe – nad julgevad kirjutada, teada anda või tulla ise kohale oma muresid jagama.

Inglisekeelne arstiteaduse õppekava on eripärane selles mõttes, et meie tudengid on üksinda võõras linnas ja ka ju üksinda võõras riigis. Esmalt tuleb koos arutada, milliseid probleeme üldse hakata lahendama ja millisel tasemel. Teisalt tuleb hoolt kanda, et mure või ettepanek jõuaks lahendajani või selleni, kellelt lahendust oodatakse. Arvan, et hulk muresid on saanud lahenduse seetõttu, et ma tunnetan seda välistudengite eripära, et nad on üksinda võõras riigis. Olen olnud ise kaheksas eri riigi teaduskeskuses teadustööd tegemas, samamoodi üksinda võõras riigis. Seega ma tajun seda sisemist ebakindlust või ärevust, mis võõras riik, võõrad inimesed ning tundmatu ja teadmata keskkond võivad põhjustada. Tegelikult just Soome tudengitega on mul eriti sügav arusaamine, sest olen ise olnud pikka aega Tampere Ülikoolis teadustööd tegemas, samamoodi ise samal ajal võõra riigiga kohanedes.

Probleemide puhul üritan alati esmalt välja selgitada, kuhu esimesena pöörduda, milliste muredega saab abi dekanaadist, milliseid muresid tuleb arutada programminõukoguga. Võtan üliõpilaste mured alati ette ühekaupa ja pühendudes igale eraldi, mitte alahinnates ka väiksemaidki muresid. See on inimese mure juba, kui ta seda esitab. Lisaks tuleb alati välja selgitada, kas ta esitab seda enda isikliku murena, enda rühma, kursuse või siis kogu õppekava nimel.

See on oluline, et sinu näol on olemas selline nö sõel või koht, kus kõik need mured leiavad läbivaatamist ja vastavalt sellele siis ka lahendamist. Sind kuulates jäi mulje, et ühelt poolt oled nagu murelahendaja, teisalt see nö sõel, aga see on ainult üks pool sellest tööst. Kuidas sa ise programmijuhi rolli näed?

Võtmesõnadeks on koordineerimine ja koostöö. Inglisekeelse arstiteaduse õppekava on väga tihedalt seotud eestikeelse arstiteaduse õppekavaga – need käivad sünkroonis ja käsikäes. Inglisekeelsel arstiteaduse õppekaval on enda eripärad, mõned õppeained ja valikained, aga teeme siin tihedat koostööd õppeprodekaaniga. Eestikeelse õppekava programmijuht Anti Kalda ja eestikeelse arstiteaduse õppekava programminõukogu on teinud põhjalikku tööd arstiteaduse õppekava loogilisemaks muutmisel. Õppekaval on seos kliinilise praktikaga juba alates esimese kursuse prekliinilistest ainetest alates. See on selline vundamendi ladumine tasahilju ja samal ajal vundamendi kivide vahetamine – kõik selleks, et neid õppekavu ikka loogilisemaks ja sujuvamaks muuta. Et õppijal oleks kuue arstiteaduse õppeaasta jooksul selge väljund ja seos oma edasise tööga. See ei ole kindlasti jäik süsteem. Arvan, et õppekava programmi sisu on pidevas muutumises, samal ajal tuleb vahetada nii vundamenti kui parandada katusekive – kõik selleks, et kava õppija jaoks loogilisemaks muuta. See on jätkuv järjepidev protsess, mis ei saa kunagi valmis.

Ka see eelmine kevad võis olla selline päris suur väljakutse sinule kui programmijuhile, et kuidas kogu õppekava toimimas hoida, kuidas välistudengid saavad hakkama? Ja ka sügisel nüüd oli palju küsimusi, et näiteks kui paljud välistudengitest on koha peal ja kui paljud ei ole? Kuidas sa selle kõigega toime tulid?

See oli väga ärev periood, aga mis mulle südamest sooja tunde tekitas – me kõik koos valdkonna dekanaadi kolleegidega hoidsime tihedat sidet. Tegelikult olid nii eesti- kui ka inglisekeelse õppekava tudengitel sarnased mured: ebakindlus, hirm ja ärevus, et mis saab edasi. Inglisekeelse õppekava tudengid olid eri riikidest, osad sõitsid kohe kevadel kiiresti ära koju, osad jäid Tartusse. Ja siis emmal-kummal tekkisid oma küsimused ja hirmud. Need, kes jäid siia muretsesid, kuidas nad saavad koju tagasi ja kaua see eriolukord kestab. Need, kes läksid koju muretsesid, kas nad saavad tagasi Eestisse, kas nad saavad tehtud kõik eksamid-arvestused, kas õppes võib tekkida lünki.

Hoidsime dekanaadi kolleegidega sel hetkel tihedat sidet ja hoolitsesime, et kõik üliõpilased saaksid ühesuguse ja järjepideva info. Teadmatus on kõige suurem ärevust tekitav faktor ja see oli selline väga valdav elukondlik ärevus. Teine murekoht oli õppetöö ja kõik sellega seonduv. Õppematerjalid ja õppetöö oli vaja äkitselt e-õppele üle viia. Ilmnes, et need õppeaineid ja kolleegid olid selges eelises, kes olid eelnevalt juba enda õppetöö e-õppele kohandanud – olid teinud videoloenguid, loonud ainele Moodle keskkonda ja teinud Moodle keskkonnas teste. Aga osadele tuli see ootamatult äkki. Tudengite tagasisidest eristusid selgelt murekohad: kui tudengid ei saanud õppejõuga kontakti, kui e-õppetööd ei toimunudki, kui õppematerjaliks esitati mahukad erialaraamatud. Tudengitel tekkis selline peata olek. Selgus, et raviva toimega oli omavaheline suhtlemine ja kasvõi lühike vastuskiri. See andis tudengitele rahu hinge, et küll kõik saab korda. Kui mõelda tudengi vaatenurgast, siis võis tekkida küsimusi, et mis nüüd saab: keegi ei vasta, õppematerjale ei ole, loenguid ei ole, mis saab järgmise nädala arvestusest, mis saab kahe kuu pärast eksamist? Keegi ei jäänud õppeaastat kordama, mis oli tudengitel kõige suurem hirm.

Õppejõud olid aga samamoodi olukorra pärast mures ja teadmatuses ning vajasid e-õppele äkki üleminekuks aega. Tunnustan õppejõude, kes selles ärevas olukorras õppetööd jätkasid. Ja muidugi suur tänu meie õppedisaineritele, kes pakkusid tuge e-õppele üle minemisel. Aitäh abi ja toetuse eest. See oli tohutu töövool, mis kõigile kaela langes.

Olen kogu selle kollegiaalse koostöö eest tänulik. Kõigile, kes tegelesid kevadel õppetööga, oli see tegelikult ärev ja pingeline periood. Aga me hoidsime kokku ja olime ühe eesmärgi nimel üks meeskond.

Kust leiad motivatsiooni ja tuge, et programmijuhi tööle lisaks tegeleda veel õppe- ja arstitööga? Ja kõigele lisaks veel teha seda südamega ja suure hoolimisega, kust see energia ja motivatsioon tuleb?

Mul oli just arenguvestlus ja esimene küsimus oli, et mis on minu kõige suurem senine tööalane saavutus. See pani mind mõtlema, et tegelikult ongi minu kõige suurem töösaavutus see, et olen endale sellise eriala valinud. See on midagi, mille peale ma kogu aeg ei mõtle, aga see on mul kogu aeg iseenesest mõistetavana kaasas. Ma ei vahetaks seda eriala mitte kunagi mitte millegi vastu, sest mul ongi südame järgi valitud meelepärane töö ehk siis arstiteadus. See on niivõrd nüansirohke, mul ei ole ühtegi sarnast töö minutit, kahest sarnasest päevast rääkimata. Sama olulised on minu jaoks ka kollegiaalsus ja meeskonnatöö. Mul on kolleegid, kes mõtlevad minuga samas rütmis ja töötavad sama sihi nimel. Küsimata, mis ma selle eest saan või ütlemata, et see ei ole minu töö. See annab jõudu ja motivatsiooni muuta õppekava veel ja veel loogilisemaks, sujuvamaks ja õppija kesksemaks. See tuleneb kõik meelepärasest erialast ja kollegiaalsusest. Ärevas olukorras paljastub tegelikult inimese olemus. Mul on olnud viimasel aastal tööalaselt murerikkaid perioode ja see soe tunne, et kolleegid on toeks, on minu jaoks ülitähtis. Kolleegide tugi annab vaimset jõudu ja rõõmu. Tähtsustan väga kollegiaalsust ja koostööd!

See nö paljastumine on toimunud siis heas mõttes?

Jah, see on toimunud heas mõttes. Inimestes eristub see, kas ta tõesti soovib oma tööd teha, täiuslikumalt teha või ta soovib selle töö lihtsalt ära teha. Hea õppejõu eristab esimese tingimusena see, et kas ta soovib tudengeid õpetada, oma teadmisi-kogemusi noorte ja tulevaste kolleegidega jagada. Kui soovi ja tahtmist ei ole, siis varem või hiljem lõppeb see inimese jaoks tüdimuse ja väsimusega, mis väljendub pahurusena. Pingeline tööpäev või tööperiood võib põhjustada korraliku väsimuse. Aga kui see on läbi sellise positiivse eesmärgi oma nauditavas töös, siis on see positiivne väsimus, mitte tülpimus ja pahurus.

Kokkuvõtteks küsin soovitust või sõnumit, et mis nõu annaksid teistele programmijuhtidele, nii meie valdkonnas kui ka mujal?

Mul on kindlasti teistelt programmijuhtidelt väga palju endal õppida. Varasemalt, õppejõuna ja arstina töötades, ei teadnud ma Hea Õpetamise Grandi kogukonna tegemistest. Aastal 2016 tunnustati mind ennast Hea Õpetamise Grandiga ja sellest ajast alates naudin minu jaoks täiesti uut teemade valdkonda ja kohtumisi kogukonnas. Regulaarsetelt toredatelt ja vajalikelt kohtumistelt sain arusaama, et ohoh, meil kõigil, meie ülikooli erinevates valdkondades ja erinevatel õppekavadel on samasugused mured ja probleemid ning samasugused rõõmud ka! Hea Õpetamise Grandi kogukonnas oli olla väga värskendav ja rõõmu toov!

Kas soovitaksid ka teistele programmijuhtidele liituda programmijuhtide kogukonnaga? Või vähemalt sarnastel positsioonidel või rollis olevate inimeste kogukonnaga?

Päris kindlasti, sealt kogu ülikooli kogukonnast tuli äratundmine ja kindlustunne, et see on meie enda üks ja ainus ülikool sarnaste muredega. Mis sellest, et meie ülikooli valdkonnad ja erialad on erinevad, meil on ikkagi raamistik või struktuur, mis on õppekavades ja õpetamises kindlasti sarnane. Ka inimsuhted ja -loomused on erinevate erialade ainete õppejõududel ja üliõpilastel vähemalt osaliselt sarnased, sest õppejõud õpetavad ülikoolis ja üliõpilased õpivad ülikoolis. Erinevused seisnevad arusaadavalt paljuski selles, et millise eriala on inimene endale valinud õppimiseks ja õpetamiseks ning kas sellest rõõmu tuntakse.

Nii Õppejõult Õppejõule kui ka Hea Õpetamise Grandi kogukond tõid minu jaoks õpetamise teemasse täiesti uue värvingu ja värske teadlikkuse. Mind ei ole kunagi keegi õpetama õpetanud. Minu õpetamine on tulnud pühendunult parima eesmärgi nimel, et kuidas ma ise parimal viisil oskan, et minu eriala, lastegastroenteroloogiat, saab arstiteaduse tudeng ära õppida sellel tasemel, et nende teadmisega üldarstina ise hakkama saada. Õpetamine on loominguline protsess väga mitmekülgsete nüanssidega.  

Suur aitäh mõtete eest!

Kui võtta õppekava koordineerimine kokku võtmesõnadena, siis on need kindlasti koostöö, pühendumine ja kollegiaalsus, ja just need kolleegid, kes mõistavad, toetavad ja aitavad, annavad nõu – see on võtmesõna!  See ei ole kindlasti ühe inimese töö, see ei ole üldse töö, see on muutuv protsess kogu aeg. Siin ei ole ühte inimest, kes seda tunnustust saab, vaid väga suure hulga inimeste koostöö!

 

Jagan kogu oma Aasta Programmijuhi tunnustuse minu heade kolleegidega, kellega on meil ühine motivatsioon, ühised töösihid, rõõmud ja mured arstiteaduse õppekava järjepidevas muutumisprotsessis ja kelle toetust, nõuandeid ja kollegiaalsust väga suureks väärtuseks ja vaimseks varanduseks pean! Suur aitäh teile!

  • Minu inglisekeelse arstiteaduse programminõukogu kolleegid professor Anti Kalda, dotsent Jana Kivastik, dotsent Anneli Rätsep, doktor Agnes Aart, professor Urmas Lepner, dotsent Tõnis Karki ja programminõukogu kõik praegused tudengid ja eelneva viie aasta programminõukogu tudengid.
  • Inglisekeelne arstiteaduse õppekava on ülitihedalt seotud eestikeelse arstiteaduse õppekavaga, mida koordineerib meditsiiniteaduste valdkonna õppeprodekaan professor Anti Kalda. Tunnustan Anti tööd!
  • Meditsiiniteaduste valdkonna dekaan professor Margus Lember ja dekanaadi kolleegid Rene Kärner, Liina Pärnamäe, Anett Kollin, Kadri Veeperv, Kerli Meister!
  • Olen tänulik Õpetamise Õpetuste eest: Anu Sarv, Triin Marandi, Mari Karm, Ene Voolaid, Airi Niilo ja Hea Õpetamise Grandi ja Õppejõult Õppejõule kogukond!
  • Mind kutsusid ja usaldasid inglisekeelset arstiteaduse õppekava juhtima professor Joel Starkopf ja dotsent Tõnis Karki. Suur tänu usalduse eest!

Intervjuu viis läbi MV õpetamisoskuste arendamise konsultant Anu Sarv