Läbi kukkumiste tähtede poole. Marika Mikelsaar ja Hell Musketär

Helluse piimatoodetest tuttava piimhappebakteri ME-3 avastaja Marika Mikelsaar soovitab koguda laialdasi teadmisi ja kasulikke akadeemilisi tutvusi ning olla heas mõttes jäärapäine.
Eesti esimese probiootilise piimhappebakteri Lactobacillus fermentum ME-3 avastasid Tartu Ülikooli teadlased Marika Mikelsaare ja Mihkel Zilmeri juhtimisel 1995. aastal.

Hiljaaegu sotsialistlikust süsteemist välja pääsenud Eestis oli laste tervis parem kui Rootsis. Seetõttu pakkus siinsete laste kasvukeskkonna ja allergia tekke seoste uurimine huvi tunnustatud rootsi teadlasele Bengt Björkstenile. Just selle uuringu raames avastatigi terve kaheaastase eesti lapse organismist ME-3.

„Meie toidu- ja WC-hügieen oli rootslaste omaga võrreldes kohutav, aga lastel oli soolestikus parem bioloogiline mitmekesisus – seega rohkem kasulikke baktereid. Leidsime kaks Lactobacillus fermentum’i tüve, mida koos biokeemikutega lähemalt uurima hakkasime,“ meenutab Mikelsaar.

Bakteri toimemehhanismide väljaselgitamiseks soovitas Mikelsaare varasem koostööpartner, soome teadlane Seppo Salminen teda Hollandi firmale, mis otsis eakatele elu pikendavaid luksustoite. Hollandlased olid lugenud, et eluiga võib pikendada antioksüdantide kasutamine toidus, ning saatsid selle uurimiseks Tartusse oma 25 piimhappebakteri tüve. Hollandist saadud bakteritüvedel antioksüdantide tootmise võimet ei leitud, küll aga kahel „oma poisil“, nagu biokeemia töörühma liige Tiiu Kullisaar Eesti päritolu bakteritüvesid nimetas.

Kogenematusest tegid meie teadlased vea: avaldasid ajakirjas Journal Clinical Microbiology nende kahe bakteri lühikese tutvustuse. Hiljem valmistas selle väikese teksti ilmumine neile palju peavalu, sest venitas Euroopa patendi saamise kümnendipikkuseks okkaliseks teekonnaks.

„Jätsime teise bakteri kõrvale ning keskendusime ME-3 eksperimentaalsele ja kliinilisele uurimisele. Tahtsime teada, mida head ta veel teeb: kuidas salmonellaga hakkama saab, mida teeb teistele headele bakteritele, kas ta on võimeline ka teiste inimeste organismis kaitset pakkuma?“ toob Mikelsaar näiteid.

Leiti, et peale suutlikkuse tekitada antioksüdantseid aineid, näiteks glutatiooni, oskab ME-3 kinni püüda radikaale ja võitleb organismis haigustekitajatega. Seepärast hakkas Mikelsaar bakterit kutsuma kahetise toimega Hellaks Musketäriks.

Kümme aastat tööd
Musketäri eest tuli aga teadlastel ise võidelda. Patendi saamiseks tuli üha uuesti ja uuesti tõestada, et bakter on tõesti olemas ja teeb kehale kasulikke asju. Patendi saamine Eestis võttis aega viis aastat, kiiremini läks Venemaal ja USA-s. Kõige raskem oli aga Euroopa patendiga, mida tuli oodata lausa kümme aastat.

Küll ei sobinud ametnikele dokumendid ja seletuskirjad, küll varasem kajastus. Kunagi teadusajakirjas ilmunud lühitutvustus oli nüüd pinnuks silmas. Ametnikud ütlesid, et kõik on juba avalik ja patenti enam ei saa. Ikka ja jälle tuli rääkida, et toona oli jutt vaid avastamise faktist ja bakteri toimet organismile ei oldud veel uurima hakatudki.

„Meil ei jäänud üle muud, kui esitada taotlus patendikomisjoni ette minemiseks. Sõitsime Mihkel Zilmeri ja ülikooli patendivolinikuga Münchenisse, istusime suure laua ees ja vastasime ametnike küsimustele.“

Eestlaste kindlameelsus, visadus ning ilmselt ka silmside ja usaldusväärne käitumine kohapeal viisidki lõpuks sihile.

Keeruline oli ka leida raha teadusuuringute tegemiseks. Õnneks oli selles kasu Mikelsaare kogemusest Euroopa Teadusnõukogu eksperdina. Sealt sai ta teadmise, mis ja kuidas peab taotluses täpselt kirjas olema. Just tänu hoolikalt koostatud taotlusele sai töörühm oma esimese suure Euroopa grandi, mis aitas neil järgmisena pälvida kopsaka toetuse ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest.

„See oli suur asi: saime inimesi tööle palgata, kemikaale osta ja uurimistööd teha. Rahastus on teaduses väga tähtis, nagu ka kogemus ja teatud sorti kuulsus. Üks toetab teist ja kokkuvõttes on vaja neid kõiki, et töö tehtud saaks. Ideid võib olla peas tuhandeid, aga on vaja mootorit ja veidi õnne,“ teab Mikelsaar.

Bakter jõudis rahvani
Uskumatust on Mikelsaar oma Hella Musketäri eest võitlemisel kohanud veel. Peale kriitiliste patendi- ja rahajagajate on ta pidanud rinda pistma näiteks ajakirjanike ja internetikommentaatoritega, kes ei varja oma halvustavat suhtumist.

„Üldiselt ma kommentaare ei loe, aga ühele inimesele, kes kirjutas, et me ajame kägu, et see bakter kõhus tervele kehale häid asju teeb, vastasin oma nime all küll. Tõin näite, et tabletid toimivad samamoodi: võtate sisse, aga toime tuleb näiteks vererõhu langetamise näol. Andsin oma telefoninumbri. Ütlesin, et helistagu ta mulle ja ma räägin lähemalt. Ma olen ise vist ka musketär, võitleja,“ muigab teadlane.

Selleks, et kasulik bakter inimestele tuttavamaks saaks ja avastusest suurem kasu oleks, hakati uurima võimalusi, kuidas oma „musketäri“ rakendada. Patendivoliniku soovitusel kutsuti kokku Eesti toiduainetööstuse esindajad ja pakuti neile koostöövõimalust.

Vastse-Kuuste juustumeister soovis proovida, mida annab bakter juurde tema pikantse juustu sordile, ning Tere piimatööstuse esindajad leidsid, et ehk sobiks see jogurtitesse. Mõlemad projektid läksidki töösse ja kujunesid väga populaarseks. Huvitatud olid ka Soome Valio esindajad.

„Igal konverentsil küsitakse väljapaistvamate esinejate käest, mis on teie unistus. Teadlane vastab alati spontaanselt, et tema unistus on, et avastus läheks kasutusse. Kõlab paatoslikult, aga tahaks võimalikult paljudele inimestele head teha,“ räägib Mikelsaar.

Vastse-Kuuste väikeettevõtja läks paraku pankrotti ja soomlased otsustasid lõpuks siiski kasutada oma juustus kodumaise päritoluga bakterit. 2003. aastal poodidesse jõudnud Tere tootesari Hellus on aga inimeste külmkapis ja südames oma koha leidnud. Eelmisel kevadel jõudis see kasulik bakter Eesti käsitööšokolaadi tootja Chocolala šokolaadi, Balbiino aprikoosise jogurtijäätise ja Andre Farmi tervisele kasuliku juustu sisse.

Praeguseks on ME-3 maailma ainus probiootikum, millel on patenteeritud kahekordne toime: otsene hävitav mõju kahjulikele mikroobidele ja kaudne kasulik mõju inimorganismile. Bakter on infektsioonivastane ja vähendab glutatiooni abil organismi rakkude mitokondrites oksüdatiivset stressi ehk kahjustusi. Selle rakendusvõimalused on laialdased, kuid eriti hästi toimib see südame-veresoonkonna haiguste vastu.

ME-3 kapslid on müügil Eesti, Austraalia, Itaalia ja Suurbritannia apteekides. Samuti on ME-3 bakter lisatud Prantsuse koostööpartnerite enam kui kümnes riigis müüdavasse toidulisandisse Reg’Activ Cholesterol. Praegu katsetatakse eestlaste avastatud piimhappebakteri preparaati Austraalias, kus seda soovib kasutusse võtta kõhubakterite ja ajutegevuse seoseid uuriv ühendus.

Edasi kosmosesse?
Eelmisel aastal märkas Mikelsaar, et Euroopa kosmoseprogrammis osalevad teadlased on ajakirjas Frontiers in Physiology viidanud professor Akivo Lenzneri ja tema enda osalusel 1980. aastatel valminud teadusartiklile.

Kosmoseuurijad arutlesid, kuidas aidata Marsile saadetavatel astronautidel turgutada tervist probiootikumide ja neid toetavate toitainete prebiootikumidega. Mikelsaar oli koos kolleegidega omal ajal just selle teemaga tegelenud, kuid siis ei lubatud sellest väga põhjalikult kirjutada.

Enne kui nõukogude kosmonaudid lennule läksid, võeti neilt sülje- ja väljaheiteproovid ning saadeti Tartusse. Teadlased uurisid seal peituvaid kasulikke baktereid – kuidas võiks nende toimimist mõjutada lühi- või pikaajaline kosmoselend. Bakteritest tehti pulber, mis anti kosmonautidele väikestes vuaalides lennule kaasa. Igaüks sai kaasa oma bakterid – tollal kutsuti seda autoflooraks, praeguses mõistes on see personaalmeditsiin.

Mikelsaar kirjutas koos meditsiinilise mikrobioloogia professori Reet Mändariga kosmoseuurijate artikli kohta kommentaari, kus nad tähendasid üles varem avalikustamata teadmised, mis praeguse kosmoseprogrammi teadlasi aidata saaks. Tõsi, ka see ei läinud libedalt.

„Me polnud kunagi varem teaduskommentaari kirjutanud ja esimesel korral saadeti tekst meile tagasi: öeldi, et niisugusel kujul see ei kõlba. Tuli vormistada nagu lühike teadusartikkel, koos sissejuhatuse, viidatud kirjanduse ja kokkuvõttega. Kirjutasime siis selle ümber,“ räägib Mikelsaar.

Frontiers in Physiology avaldaski kommentaari tänavu kevadel. Lisaks saadeti see edasi Eesti teadusportaalidele ja Euroopa Kosmoseagentuurile. Kui see aitaks meie teadlastel jõuda nii kaugele, et saaks teha koostööd näiteks NASA-ga, saaks veel üks Mikelsaare kogemus rakendatud ja unistus täidetud.

Marika Mikelsaar tuli 1957. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli arstiks õppima, aga valis laboratoorse eriala – põneva mikrobioloogia, kus saab ise midagi uut välja mõelda. Ta ei kahetse seda otsust, ehkki teab hästi, kui pikk ja keeruline võib olla teadlase tee ning et alati see võiduni ei vii.

„Kui sa proovid oma tulemusi paigutada olemasoleva teadmise sisse, siis ei jõua sa eluilmas ühegi uue asjani. Sest olemasolevate teadmiste valguses saad lihtsalt kinnitada, et nii ongi. Aga kui midagi välja ei tule, saad uurida, miks see nii on ja mis tegelikult on varjule jäänud,“ teab ta.

Mikelsaar ütleb, et raske pole mitte avastust teha, vaid sellega läbi lüüa. Sul peavad olema laialdased teadmised, originaalsed ideed, koostööpartnerid, usk, varustus, raha, kannatlikkus ja paras ports jäärapäisustki. „Kui sa jäärapäine ei ole ja oma asja eest ei võitle, siis sa kahjuks läbi ei löö. Minu ristisid üliõpilased multiresistentseks Mamma Bakteriks.“

Loe ka sarja teisi lugusid

Sinu võimalus muuta maailma. Loe õppekavade kohta ülikooli veebilehelt ut.ee/sisseastumine.