Koroonaviiruse antikehatestide võrdlus paljastas liiga optimistlikud lubadused

Koroona sümptomite ilmnemisel võetakse inimeselt esmalt ninaneeluproov, millega kontrollitakse viiruse olemasolu. Kui aga on soov tuvastada viirusega kokkupuude inimesel, kel haigustunnuseid pole, või vastupidi, uurida, millise raske haiguse inimene äsja läbi põdes, siis tuleb appi vereproovist antikehi määrav test.

Antikehad tekivad inimese kehas viiruse valkudest ajendatud vastureaktsioonina, et takistada viiruse paljunemist ja levikut organismis. Tavaliselt võtab nende ilmumine pärast nakatumist aega paar nädalat. Seejuures kutsuvad viiruse eri osad esile erinevate antikehade tekke. Näiteks koroonaviiruse puhul tekivad antikehad nii viiruse ogavalgu, selle retseptorit siduvate domeenide valkude kui ka nukleokapsiidi vastu.

Antikehi tekib eri tüüpi, kuid kõige pikemalt jäävad organismi püsima IgG-antikehad. "Kui oleme kunagi mõnd haigust põdenud, siis tavaliselt on just IgG-antikehad need, mis meie kehasse alles jäävad," selgitas ajakirjas PLOS ONE avaldatud teadusartikli üks autoritest, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia vanemteadur Epp Sepp.

Vereproovist viiruse antikehi määravaid teste kasutatakse näiteks suurtes teadusuuringutes, millega püütakse tuvastada, kui suur osa elanikkonnast on viirusega kokku puutunud. Seda tehti ka kevadel Tartu Ülikooli eestvedamisel Saaremaal ja Õismäel korraldatud seroepidemioloogilise uuringu käigus.

Viirusevastaste antikehade määramiseks on kasutusel testid, mis määravad erinevate valkude vastaseid antikehi või nende kombinatsioone. Koroonaviiruse antikehade teste on nüüdseks sadu, kuid paraku ei sobi need kõigile patsientidele ühtviisi.