Kaasprofessor Jana Kivastik lõpetajatele: teie tulevikuga käib kaasas pidevalt millegi uue õppimine

Tartu Ülikooli inimese füsioloogia kaasprofessori Jana Kivastiku kõne meditsiiniteaduste valdkonna lõpetajatele 15. juunil 2021.

***

Lugupeetud rektor, dekaan ja kolleegid! Armsad lõpetajad ja lõpetajate pereliikmed ning sõbrad!

Inimese elu jagatakse sageli erinevateks etappideks. Imiku ja väikelapseiga, siis lasteaia-, põhikooli- ja gümnaasiumi-aastad. Paljude erialade esindajad tegelevad oma igapäevase töö käigus kindlate eagruppide uurimise ja kirjeldamisega, näiteks lasteaiakasvatajad, õpetajad või lastearstid. On olemas lugematu arv pakse raamatuid sellest, mida teatud vanuses laps peab sööma või oskama, millised haigused teda ohustavad jne, jne. Vaevalt, et iga lapsevanem suudaks kõik need raamatud läbi lugeda, samas just vanemad on need, kes oma lastele kõigil eluetappidel ja kõigis katsumustes toeks peavad olema.

Kas suudate veel meenutada, kuidas õppisite ilma abiratasteta jalgrattaga sõitma? Või kui hakkasite korralikult R-tähte ütlema? Kui teil kõik need olulised verstapostid päris täpselt meeles ei ole, siis olen täiesti kindel, et vähemalt osad neist on hästi meeles teie vanematel või vanavanematel, kes teie elu kõrvalt imetlevad.

Täna, ülikooli lõpetamisega saab teil läbi järjekordne oluline etapp elus. Kui lasteaias on ühe rühma lapsed enamvähem sama vanad, siis kõrghariduse omandamisel on rohkem erinevaid radasid: mõni läheb sellele teele kohe peale gümnaasiumi lõpetamist, mõni natuke hiljem. Tänastest lõpetajatest osa lõpetab kahe-aastase magistriõppe, enamik teist on aga õppinud meie valdkonnas 5- või 6-aastat.

Kõigi nende pikemalt õppijatega kohtusime 1. kursusel, paljudega veel ka teisel ning osadega isegi hilisematel kursustel. Samamoodi, nagu on suur vahe 1. ja 6. klassi kooliõpilaste teadmistes, on suured erinevused ka esmakursuslaste ja ülikooli lõpetajate vahel. R-tähe hääldamist me küll ei kontrolli, aga paljud sõnad, mida pideva kordamisega püüti teile pähe istutada ja mille tähendus alguses kippus ikkagi segamini minema, on nüüd muutunud teie igapäevasteks kaaslasteks, nagu näiteks süstol ja diastol või konstriktsioon ja dilatatsioon.

Esimesel kursusel tundus paljudele ebaõiglane, kui süstoli ja diastoli segamini-ajamise eest eksamil punkte vähemaks võeti või kui nõuti pluss- ja miinus-prillidest arusaamist. Loodetavasti mõistate tänaseks kõik, et meditsiin on ikkagi olemuselt täppisteadus, kõiki fakte peast teadma loomulikult ei pea, aga peab vähemalt teadma, millistest allikatest teadmisi ammutada. Jalgrattaga sõidust ei pääsenud te ka ülikoolis ja see oli isegi kergem kui lasteaias, sest füüsilise koormuse praktikumis oli ratas kõvasti maa küljes kinni ja kukkumise ohtu ei olnud.

Sarnaselt inimese eluga võib ka ülikoolide või meditsiini ajaloos eristada etappe. Need etapid võivad olla pikemad või lühemad ja defineeritud eri kriteeriumite alusel. Näiteks tänase aktuse asukoht on meie valdkonnale väga olulises paigas. Peaaegu terve 19. ja 20. sajandi, seega ligi 200 aastat oli Vana Anatoomikumi hoone kõigi meditsiini õppivate üliõpilaste jaoks õpingute algusaastate keskpunktiks. 1999.aastal algas Biomeedikumi etapp ja kuigi seda on väga raske täpselt hinnata, siis ma arvan, et 20 Biomeedikumis veedetud aastaga on meie meditsiiniharidus rohkem muutusi läbi teinud, kui eelnenud 200 aastaga Vanas Anatoomikumis.

Kui minu kursus üle 30 aasta tagasi siin anatoomia või farmakoloogia loengus istus, siis kirjutasid kõik üliõpilased hoolega õppejõu juttu üles, sest see oli peamine allikas, kust vajalikku materjali sai. Isegi koopiamasinad tulid raamatukokku alles hiljem, rääkimata erinevatest välismaa raamatutest. Nüüd aga on meil Moodle, Panopto, Big Blue Button jp muud digilahendused, kuid muutumatuks on jäänud see, et iga kursusega peavad tudengid mingid uued teadmised omandama; ainult sellele lootma jääda ei saa, et küll vajadusel saab internetist vastuseid leida.

Kahjuks ei saa teie lõpuaktusel kuidagi mööda minna maailma-ajaloo koroona-etapist. Kahe-aastase magistriõppe lõpetajatel möödus lausa kolmveerand õppeajast selles erakordses olukorras, kus enamik maailmas senikehtinud reegleid muutus. Kuidas täpselt see kriis edasi kulgeb ja kui palju muudab see teie tulevikku meditsiinimaailmas, seda näitab aeg. Kas valite järgmiseks doktoriõppe või residentuuri või alustate töötamist valitud erialal, kõikide variantidega käib kindlalt kaasas millegi uue õppimine. Võite uskuda ansambli Ruja laulu: „Inimene õpib kogu elu“ või eelistada kuulsuste tsitaate, näiteks tööstur ja leiutaja Henry Fordile omistatakse väide*, et inimene saab vanaks siis, kui ta lõpetab õppimise, olgu ta siis 20- või 80-aastane. Ainult see, kes õpib, püsib igavesti noorena!

Kallid lõpetajad! Palju õnne teile ühe eluetapi eduka läbimise puhul! Tänan ka kõiki lõpetajate vanemaid, pereliikmeid ja sõpru ning samuti meditsiinivaldkonna õppejõude toe ja innustuse eest nende aastate jooksul! Head nooruse jätkumist kõigile!

* “Anyone who stops learning is old, whether at twenty or eighty. Anyone who keeps learning stays young. The greatest thing in life is to keep your mind young.”– Henry Ford

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"2714260","attributes":{"alt":"","class":"media-image","typeof":"foaf:Image"}}]]