Indrek Heinla filosoofiadoktori (neuroteadused) kraadi kaitsmiseks esitatud väitekirja „Behavioural and genetic comparison of B6 and 129Sv mouse lines focusing on the anxiety profile and the expression of Lsamp gene“ („B6 ja 129Sv hiireliinide käitumuslik ja geneetiline võrdlus, mis keskendub ärevuskäitumisele ja Lsamp geeni ekspressioonile“) kaitsmine toimub 16. septembril 2016, algusega kell 14.15, Ravila 19–1038.
Juhendajad:
professor Eero Vasar (PhD, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond)
vanemteadur Mari-Anne Philips (PhD, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond)
Oponent: professor Chadi Touma (Dr. rer. nat., University of Osnabrück)
Kokkuvõte
Kaasaegne neuroteadus vajab hiiri nii baasteaduses haiguste ja häirete mudeldamiseks kui ravimiarenduse valdkonnas ohutuse testimisel, enne kui ravimikandidaati tohib hakata inimeste peal katsetama.
Tänapäevased näriliste mudelid püüdlevad etoloogilisema lähenemise poole. Loomade elutingimused ja ka katsed peavad toimuma võimalikult loomuomases keskkonnas. Surve selliseks lähenemiseks kasvab nii teadlaste kogukonnast, kes tahavad, et nende tulemused oleksid võimalikult valiidsed ja kõrge translatsioonilise väärtusega, kui ka seadusloome tasandilt (direktiiv 2010/63/EU), mis tuleb vastu heaoluühiskonna eeldustele loomade heaolu kohta.
See, kuidas närilisi laborites kasvatatakse ja milliseid käitumiskatseid nendega tehakse, mõjutab katsetest saadud tulemusi. Käesolev doktoritöö hindab erinevates keskkonnatingimustes, see tähendab individuaalselt, tavapuuris või rikastatud keskkonnas üles kasvamise mõju klassikalistele hiireliinidele B6 ja 129Sv. Lisaks keskendub töö eelmainitud taustaliinidesse loodud Lsamp-puudulikkusega hiire iseloomustamisele.
B6 hiired kasutavad varasemalt teadaolevalt keskkonnas toime tulemiseks ja kohanemiseks aktiivset toimetulekustrateegiat; samades tingimustes käituvad 129 liini hiired alalhoidlikult ja passiivselt. Tuvastasime uuringutega, et rikastatud keskkonnas elamine mõjub aktiivsetele B6 loomadele paremini kui ärevatele 129Sv liini hiirtele. Farmakoloogilised ja käitumiskatsete andmed viitavad, et 129Sv hiirte monoamiinsüsteem on rikastatud keskkonnas üle stimuleeritud, mis tingib ebaadekvaatse kohanemisreaktsiooni.
Lsamp geen juhib närvisüsteemi kujunemisel neuronite ühenduste kujunemist. Mutatsioone selles geenis seostatakse ärevus- ja meeleoluhäiretega. Lsamp-puudulikkusega hiirtel, kellel see geen on välja lülitatud, esineb kõrvalekaldeid sotsiaalses käitumises ning uudses ja ärevas olukorras kohanemisel. Lsamp geenil on kaks promootorit: 1a ja 1b. Käesolevas töös näitasime esmakordselt nende erinevaid ekspressioonimustreid hiire ajus. 1b on transkriptsiooniliselt aktiivne sensoorsetes juhteteedes alates tuumadest ajutüves ja taalamuses kuni primaarsete sensoorsete aladeni ajukoores. 1a promootor ekspresseerub klassikalistes limbilistes struktuurides nagu hippokampus ja hüpotaalamus. Lsamp promootorite ekspressiooni tasemed hippokampuses käitumiskatsete järgselt viitavad, et koos Bdnfiga mängib lsamp olulist rolli aju plastilisuses ja kohanemiskäitumise reguleerimisel.
Nii geneetiline taust kui kasvukeskkond mõjutavad Lsamp geeni ekspressiooni. Käesolevas töös näitame, et rikastatud keskkond suurendab Lsamp 1b transkripti ekspressiooni taset B6 hiirte hippokampuses; sama tendents ilmneb ka teise uuritud 129Sv liini juures ja mõlemal liinil 1a promootori puhul. Ka liinide vahel esineb märkimisväärseid erinevusi. Ärevate 129Sv loomade ajus on Lsamp 1a transkripti ekspressioon hippokampuses oluliselt kõrgem (hoolimata kasvukeskkonnast) kui B6 hiirtel. Samas Lsamp 1b transkript ekspresseerub kõrgemal tasemel B6 liini taalamuses ja ajukoores, mis võiks aidata seletada liinidevahelisi erinevusi füüsilises aktiivsuses, ruumilises mälus ja peenmotoorikas. Edasistes uuringutes tuleb vaadelda Lsampi ekspressiooni muutumist erinevates ajapunktides.
Viimaste põlvkondade jooksul on läänemaailmas inimeste kasvukeskkond dramaatiliselt muutunud. Teisel viisil, kuid samaväärselt muutub ka laborinäriliste kasvukeskkond. Lisaks ebamugavustele, mis selliste muutustega kaasnevad, saab seda vaadelda kui võimalust avastamaks uusi fenotüüpe, mis varem ei saanud avalduda. Geenide ja keskkonna vahelised interaktsioonid väärivad süvitsi edasi uurimist nii transgeensetes loommudelites kui ühiskonnas laiemalt.