Arstiteaduse doktorant: terve inimese osalemine inimkatsetes on väga oluline

Ühe ravimi väljatöötamine kestab vähemalt kümme aastat ning selle üks lahutamatu osa on katsed rakukultuuride, loomade ja inimestega. Kliinilisel katsel osalev terve inimene aitab välja sõeluda potentsiaalse ravimi kõrvalmõju. Kaasuvate haigustega katseisik ei saa siin abiks olla.

Vähk on väga pika ajalooga haigus, mida on tuvastatud isegi muumiatel. Tänapäeva teadus ja arstiabi on arenenud nii kaugele, et me saame õige raviga hoida ära enneaegse surma. Selle taga on aga pühendunud teadustöö ravimite ja ravimeetodite väljatöötamisel.

Tartu Ülikooli vähibioloogia uurimisgrupis arstiteaduse doktoriõpinguid läbiv Anni Lepland rääkis taskuhäälingus „Mis siis, kui…“, et rühma üks eesmärk on töötada välja ravim seda tüüpi rinnavähi vastu, millele praegu ühtegi head ravivõimalust ei ole. „Varakult avastatud vähi korral töötavad operatsioon ja sinna juurde käiv kemoteraapia üldjuhul hästi. Kahjuks jõuab enamik inimesi arsti juurde aga pigem hilja ning nende ravivõimalused on piiratud. Seepärast on vaja leida tõhusamaid ravimeid, et vähihaigeid aidata,“ rääkis Lepland.

Selleks on vähibioloogia laboril käimas koostööprojekt Hispaania kolleegidega. „Meil on molekulid, mis võimaldavad väga täpselt võtta sihikule vähiga seotud rakud ning meil on välja töötatud platvorm, mille kaudu saab konkreetse raviaine viia kasvajarakkudesse. Nüüd oleme jõudnud rakukultuuri- ja loomkatseteni,“ rääkis doktorant.

Lepland kirjeldas, et rakukultuuride abil saab hinnata platvormi töö tõhusust. „Meie eesmärk on hävitada teatud rakud ja rakukultuuriga tehtud katsetes saamegi seda hinnata. Loomkatsetes näeme aga, kas ravim töötab nii nagu peab – kui tahame kasvajat vähendada või immuunsüsteemi aktiviseerida, siis peame välja selgitama, kas potentsiaalse ravimi manustamine täidab seda eesmärki,“ arutles ta.

Lepland tunnistas, et kuigi loomkatsed on väga vastuoluline teema, on need teaduses väga vajalikud. „Virtuaalselt või rakkude puhul ei ole võimalik luua sellist kogumikku, mis võtaks arvesse kogu organismi eripärasid. Loomkatsed annavad meile tohutult teavet selle kohta, kas ravimiarendusega on üldse mõtet edasi minna. Kui me ei teeks loomkatseid ja läheks kohe inimkatsete peale, mis aga ei toimi, oleks inimeste pettumus kindlasti suurem.“

Alles pärast seda, kui loomkatsetes selgub ravimi tõhusus, saab hakata tegema inimkatseid. Esimese faasi katseid tehakse eeskätt tervete inimestega, sest see aitab paremini uurida võimalikku kõrvalmõju ning sõeluda välja ravimid, mille kõrvalmõju on aktsepteeritav. „Kaasuvate haigustega inimeste kasutamine esimese faasi uuringutes võib kõrvalmõju segadust tekitada, kuna me ei pruugi aru saada, kas see on tingitud potentsiaalsest uuest ravimist või mitte,“ tõdes Lepland.

Doktorant lisab, et muidugi on iga katse juures omad riskid. Seepärast kaalutakse alati, kas ühiskonna saadav kasu on suurem kui potentsiaalne risk katseisikule. Tõhusate ravimite väljatöötamisel on inimkatsed väga olulised ja Lepland soovitab võimaluse korral kõigil neis ka osaleda. „Kui me näiteks ei tegeleks vähiraviga, siis oleks meil üks kurb ühiskond, kus oleks palju rohkem inimesi, kes sellele haigusele alla peavad vanduma.“

Tartu Ülikooli arstiteaduse doktorandi Anni Leplandi juhendaja on vähibioloogia kaasprofessor Pablo David Scodeller ja kaasjuhendaja nanomeditsiini professor Tambet Teesalu.

Artikkel põhineb Sandra Saare intervjuul Anni Leplandiga taskuhäälingu „Mis siis, kui…“ saates „Loom- ja inimkatsed meditsiinis – ravimite väljatöötamise paratamatus?“. Saade on järelkuulatav.