Tulevikupandeemiatega toimetulek eeldab üksteisest hoolimist ja usaldust riigi vastu
Tänapäevast täiesti erineva tuleviku ettekujutamine võib olla kõige tõhusam riskidega kohanemise strateegia. Teadusnõukoja konverentsil „Viirustega tulevikku“ arutlesid Eesti tippteadlased ja -ametnikud vestlusringis, milliseid ootamatuid ressursse ja otsuseid võivad nõuda tulevikupandeemiad ning missugused arengusuundumused mõjutavad Eesti ühiskonna hakkamasaamist pandeemiatega järgnevatel kümnenditel. Vestlusringi „Pandeemiad tulevikuühiskonnas“ juhtis Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm.
Vestlusringist kõlama jäänud peamised mõtted
- Tulevikupandeemiatega aitavad paremini toime tulla ühiskonna sidusus, toimiv tervishoiusüsteem ja väljaõpetatud meditsiinitöötajad ning suurem usaldus ekspertide ja riigi vastu.
- Suurendama peab riigi suurandmete ja tehisaru kasutamise võimet.
- Varasemast oskuslikumalt tuleb võidelda valeteabe levikuga, samas peab teaduskommunikatsioon olema lihtsam, läbimõeldum ja emotsionaalsem.
- Jätkama peab teadustööd koroonapandeemia jooksul kogutud andmetega.
Millised praegu selgelt ilmnevad arengusuundumused võivad parandada või halvendada Eesti ühiskonna hakkamasaamist tervisekriisidega järgmise 20 aasta jooksul?
Teadusnõukoja juht, Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets tõdes, et Eesti ühiskonna prosotsiaalsuse tase on hetkel liiga madal. „Ühiskonnad, kes mõtlevad ka teiste ja ühiskonna kui terviku peale ehk on prosotsiaalsemad, said COVID-pandeemiaga paremini hakkama ja tulevad üldse paljude asjadega paremini toime.“
Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda tõi esile justkui positiivse suundumuse, mis võib aga avaldada ühiskonna prosotsiaalsusele negatiivset mõju. Vastutus oma tervise eest on täielikult inimesel endal, kuid see tähendab, et inimene ise otsustab, kas ta vaktsineerib, treenib või järgib tervislikku elustiili. Kalda leiab, et sellisel inimese autonoomia ja vastutuse rõhutamisel võivad olla ebasoodsad tagajärjed.
Terviseminister Riina Sikuti sõnul aitaks Eesti järgmisi kriise paremini lahendada suurem ühiskondlik sidusus. Samuti toonitas minister kasulike teguritena Eesti suurust ja usaldust digilahenduste vastu. „Kuna oleme väikesed ja meil on digiinfrastruktuur olemas, saame teha teadmiste- ja andmepõhiseid otsuseid paremini kui mõni teine riik.“
Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar rõhutas, et järgmiseks pandeemiaks peab ette valmistama infektsioonhaiguste epidemioloogid ja see on meie kõigi – muu hulgas nii Tartu Ülikooli kui ka Terviseameti – ühine ülesanne.
Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma leidis, et meie elu hakkavad mõjutama näiteks kliimamuutused ja tehisintellekt, ning lisas, et järgmiseks pandeemiaks aitaks valmis olla riigi korras andmekogumine ja -süsteem.
Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia kaasprofessor Andero Uusberg usub, et kasu võiks olla ühiskonna säilenõtkuse ja inimeste enesejuhtimisoskuse paranemisest. „Nägime pandeemia ajal vaimse tervise teema tähtsustumist – lahendusi ja teenuseid on juurde tulnud. Selle tulemuseks võiks olla see, et inimesed saavad ise endaga natuke paremini hakkama.“
Lisaks kõlasid publikust mõtted, et tervishoiusüsteem tuleb hoida heal tasemel ka arstide vananemise, töökäte puuduse ja rahastusprobleemide tuules, suurendama peab nii usaldust riigi vastu, inimeste andmekirjaoskust kui ka teaduskompetentsi ja asjatundmuse mitmekesisust ning valmis on vaja ehitada baastaristu andmete, teadmiste ja tehisaru kasutamiseks.
Milliste riskidega peaksime arvestama ning mida saaksime nutikamalt ja järjekindlamalt ette võtta, et tuleviku tervisekriisideks ühiskonnana paremini valmis olla?
„Usaldame riiki – sellega võiks kohe homme pihta hakata,“ oli professor Lutsar kindel. Tema arvates on sellega seotud üldine ühiskondlik suhtumine ekspertidesse ja ka õpetajatesse kui autoriteetidesse. Niisuguse suhtumise kujundamine peab algama kodust. Terviseminister Sikkut nõustus, et usaldust riigi vastu Eestis ei ole. „Seda õõnestab ikkagi väga palju desinformatsiooni ja libainfo, seal hulgas alternatiivraviteemadega tegelemine,“ rääkis Sikkut. Kui lapsi saab kodus ja koolis harida, siis täiskasvanute usalduse kasvatamiseks tuleb takistada valeteabe levikut ja poliitikud peavad omavahelise võimuvõitluse asemel ühiselt Eesti nimel töötama.
Mari-Anne Härma sõnul tekib polariseeritus kergesti ja ka riigiasutused kipuvad üksteist materdama. Samas näitas koroonapandeemia, et ühise kriisi ajal koostöö toimib. „Kihvt oli näha, kuidas väikse riigi võlu tuli välja: kõik töötasid õlg õla kõrval kiiresti ja efektiivselt,“ ütles Härma.
Ka teised vestlusringis osalejad ja saalisviibijad märkisid, et riigi ja ekspertide vastu senisest suurema usalduse tekkeks on vaja teadlikku kommunikatsioonitegevust ja võitlust valeteabega. „Nii nagu valeinfo on sihipärane ja teadlikult rahastatud tegevus, nii peab ka teaduslik kommunikatsioon seda olema,“ ütles Ruth Kalda.
Valeinformatsiooni esitatakse tihti emotsionaalselt ja mustvalgena. Samas hoiavad teadlased emotsioone tagasi ja räägivad kuivalt faktidest-arvudest. Mari-Anne Härma sõnul on teadlase nõrk külg kõneisikuna tema faktitäpsus: isegi kui teadustulemus on 95% kindel, räägitakse ka sellest 5%-st. „Faktitäpsuse nimel ei taheta nurki ümardada ja see loob kommunikatsiooni segadust natuke juurde,“ sõnas Härma. Saalist nõustuti, et ka teadussõnumid peaksid olema lihtsamad, julgemad ja emotsioonirohkemad.
Millised praegu veel vähelevinud uuendused, tehnoloogilised või sotsiaalsed arengusuunad võivad saada tervisekriisideks valmisoleku tagamisel olulisteks mängumuutjateks järgmise 20 aasta jooksul?
Esimeste teguritena pakuti välja suurandmete kogumine ja tehisaru rakendamine. Samas tõdeti, et tehisintellekti ei tohi esialgu liiga palju usaldada, mistõttu on vaja parandada esmajoones loodusteadusliku hariduse kättesaadavust ja ühiskondlikku andmekirjaoskust, et inimesed ka ise asjadest aru saaksid.
Professor Lutsar rõhutas vajadust jätkata kindlasti teadustööd selle tohutu andmehulgaga, mis pandeemia jooksul on kogutud. „Siis on meil järgmiseks pandeemiaks võib-olla valmis mingi viirusvastaste ravimite platvorm, mRNA tehnoloogia edasiarendus või veel mõni uus tehnoloogia,“ ütles Lutsar.
Professor Kalda lisas, et ühiskondlikult peaks rohkem võimestama kogukondi ja meditsiinis saab veel olulisemaks isikustatud lähenemine. „Saame kasutada kõiki andmeid ja nutikaid lahendusi, mis meil on, et pakkuda inimestele personaliseeritud ravimeid, vaktsiine ja teenuseid.“
Andero Uusberg rääkis, et venekeelne kogukond on pandeemia tuules enam hakanud Eesti meediakanaleid jälgima ja infokandjaid tarbima. „See on sotsiaalne muutus, mida saab nutikalt jälgida ja mõelda, kuidas see ühiskonda tervikuna võib teenida,“ lisas Uusberg.
Irja Lutsar lõpetas arutelu mõttega, et Eesti sai pandeemiaga hakkama tänu heale meditsiinisüsteemile, mis mängib tohutut rolli ka järgmise pandeemia puhul. „Me võime ükskõik kui hästi kommunikatsioonitööd teha, aga kui meil on halvad arstid, õed ja haiglad, siis järgmine pandeemia lõpeb meile väga halvasti.“
Konverentsi korraldas Tartu Ülikool koostöös Sotsiaalministeeriumiga. Seda rahastatakse liidu COVID-19 pandeemiale reageerimise raames.
Järelvaata vestlusringi UTTV salvestisest algusega 3.52.00.
