IN MEMORIAM. Raik-Hiio Mikelsaar

28. mail lahkus meie seast Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar. 

Image

Raik-Hiio Mikelsaar sündis 13. oktoobril 1939 perekonnas, kus teadmised ja haridus olid kõrges hinnas. Tema vanaisa Friedrich Volrad Mikkelsaar oli üks Eesti Vabariigi koolikorralduse aluste rajajaid, isa Neeme Õnneleid Mikelsaar aga silmapaistev zooloog ja hüdrobioloog, kes oli üks Võrtsjärve Limnoloogiajaama asutajaid ja esimene juhataja. Raik-Hiio oli eeskujuks ja suunda näitavaks vanemaks vennaks kolmele nooremale: Aavo-Valdurile, Ustav-Eskole ja Henn-Ristole.

Raik-Hiio Mikelsaar sündis küll Tartus, aga kümme esimest eluaastat elas ta Nõmmel ja aastatel 1946–1950 käis ta Tallinna 10. Keskkoolis. Alates 1950. aastast elas Mikelsaar jällegi Tartus ja 1957. aastal lõpetas ta kuldmedaliga Tartu 5. Keskkooli. Sellele ajajärgule pühendas ta kaks raamatut, kus ta suurima lugupidamisega käsitles õpetajaid ja koolis valitsenud suurepärast vaimset õhkkonda. Aastatel 1957–1963 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas cum laude. 

1968. a.  kaitses ta Tartu Riiklikus Ülikoolis kandidaadiväitekirja „Vastsündinute asfüksiast seoses morfoloogiliste muutustega eksperimentaalse hüpoksia, hüperkapnia ja hüperoksia puhul“ (juhendaja dots. Uno Podar). 1989. a. kaitses ta Moskva Riiklikus Ülikoolis keemiadoktori väitekirja teemal "Uudsed ruumitäitvad aatomimudelid Biomolekulide struktuuri modelleerimine".

Aastatel 1963–1975 töötas Raik-Hiio Mikelsaar Tartu Kliinilises Haiglas patoloogina, 1975–1979 Tartu Riikliku Ülikooli meditsiini kesklaboratooriumi kollagenooside sektori juhatajana ning 1979–1997 üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi (ÜMPI) molekulaarmodelleerimise labori vanemteaduri ja juhatajana. Kõigis ÜMPI aja tegemistes oli ta väga silmapaistev – traditsiooniliselt ja õigustatult oli ta aastaid ÜMPI parim publitseeriv teadlane. Molekulaarmodelleerimise laboris valmisid õppe- ja teadustööks mõeldud plastist aatomimudelid, mis olid sel ajal väga uuenduslikud. Nende mudelite kohta oli Mikelsaarel mitu patenti ja mudeleid müüdi edukalt üle maailma.

Raik-Hiio Mikelsaar naasis taas patoanatoomia juurde aastal 1998, kui ta asus juhtima Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituuti. Patoloogilise anatoomia professorina jagas ta patoanatoomia teadmisi üliõpilastele 2005. aastani. Muude raamatute hulgas kirjutas ta ka esimese eestikeelse õpiku patoanatoomiast „Üldpatoloogia I“, mis on tõlgitud inglise keelde. Üliõpilastele on ta meelde jäänud nõudliku ja süvitsi mineva õppejõuna, kes oli arstitudengi teadmiste nimel nõus tegema tunnivälist personaalset tööd hiliste õhtutundideni, kuid jäi siiski alati humoorikaks ja lahkeks.

Mikelsaar oli ka äärmiselt aktiivne ja algatusvõimeline ajaloohuviline. 2001. aastal asutas ta vana anatoomikumi taasrakendamise algatusrühma TanaT (Theatrum Anatomicum Tartuense) ja 2002. aastal Karl Ernst von Baeri Fondi, et säilitada maailmamainega teadlase sünnikohas endises Piibe mõisas valitsejamaja. Üks tema lennukatest ellu viidud ideedest oli Piibe mõisa 2,7 km pikkuse Baeri kanali rajamine, et valmistada kosmose ja päikesesüsteemi kujunemist imiteeriv Baeri Piibe ajatee. 2012. aastal organiseeris ta Baeri 220. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverentsi ja koos Vanemuise teatri näitlejate-muusikutega korraldas Toomemäel Baeri-teemalise näitemängu.

Elavat huvi tundis ta kultuuriloo vastu. Tartu Ülikooli asutamise 370. ja taasasutamise 200. aastapäeva tähistamiseks andis ta raamatuna välja Tartu Ülikooli asutamisüriku. Populaarse laulu „Õrn ööbik“  tekkeloost aga avaldas ta raamatu „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?“. Tema sooviks oli tõsta rahvusliku ärkamise vaimus 1883. aastal loodud väike helitöö ja selle autorid tänapäeva Eestis väärikamale kohale.

Raik-Hiio Mikelsaar oli laulu- ja reisihuviline. Ta kuulus laulukoori Tarbatu ja Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoori ridadesse ning kui kutsuti ellu Biomeedikumi segakoor, oli ta esimesest päevast sellegi liikmeskonnas. Koos naiskooriga Domina käis ta Domina sõprade seltsi koosseisus mitmel välismaa kontsertreisil. Noores eas tegi Mikelsaar igal suvel läbi mõne mägimatka. Alatise optimismi ja hea huumorimeelega oli ta hea laulu- ja reisikaaslane. Oma spordihuvi väljendas ta aga aastakümneid osaluses Tartu maratonidel.

Raik-Hiio Mikelsaar oli väga tubli ja kiindunud abikaasa ja perepea. Abikaasa professor Marika Mikelsaarega oli tal palju ühiseid teaduslikke huve ja pürgimusi ning ta tundis suurt rõõmu oma laste, lapselaste ja lapselapselaste tegevusest, olgu siis akadeemilises, ühiskondlikus või argisemas plaanis. Kokku on Raik-Hiio Mikelsaarel 21 järglast. Oma suvekodus looduskaunis Pangodis sai ta koos suure perega aega veeta ning lasta ideedel ja tegemistel vabalt kulgeda.

Raik-Hiio Mikelsaar oli teadlane selle sõna parimas tähenduses. Visionäärina oli ta oma originaalsete ideedega ajast ees. Tema ideed ei jäänud aga pelgalt paberile, vaid tal oli oskust, energiat ja visadust neid ka ellu viia. Ta oli eeskujuks ja innustajaks kõigile, kes temaga kokku puutusid.

Oleme kaotanud suurepärase ja andeka arstiteadlase, kuid tema tegevus jääb väärikalt Tartu Ülikooli ajalukku.