Kuidas kriisi ajal omaenda tunnetega hakkama saada?

Üleilmse kriisi korral ei saa me muuta üldist määramatust ja piiranguid, ent saame muuta oma vahetus ümbruses toimuvat ning seda, kuidas ise käitume ja oma lähiringis olijatesse suhtume, kirjutab Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia vanemteadur Marika Paaver Maalehes.

Kui suudame säilitada kaine mõistuse ja meelerahu, saame seda edasi anda ka teistele. Toon välja mõned teadusuurimustega kinnitatud toimivad meetodid meelerahu säilitamiseks.

Alustaks rutiinist, mis turvalises olukorras võib paljudele tunduda tüütu, aga kriisi puhul aitab igapäevaste toimingute tegemine kindlal ajal – ärkamine ja magama minek, pesemine ja söömine – tekitada tunde, et mingid asjad on paigas ja meie kontrolli all. Kui paljudes asjades on senine rutiin lõhutud, tuleb luua uus. Et pereliikmete aeg eri tegevuste vahel uut moodi ümber korraldada, vajab muidugi paindlikkust.

Ühendus teistega kosutab

Kindlasti tuleb kodus töötavatel ja õppivatel pereliikmetel omavahel päevaplaan läbi rääkida nii, et igaühe vajadused oleksid täidetud. Nõnda ei teki asjatuid tülisid ning koos läbi arutatud plaan annab kõigile kindlus- ja turvatunnet, et olukorras, kus nii palju on muutumises, nendega arvestatakse.

Tehke ka üksteisega ühenduse hoidmisest harjumus. Helistage sõpradele ja sugulastele regulaarselt. Kui kaugtööle jäädes tunnete puudust niisama-suhtlusest, siis seadke selleks sisse virtuaalne ruum. Kosutada võib ka teadmine, et paljud maailma inimesed on samasuguses olukorras ja selle kogemuse läbi ühendatud.

Kaasaegsed psühhoteraapia suunad on teaduslikult uurinud ning võtnud kasutusele keskendumisharjutusi, mis ühenduse tunnet võimendavad. Näiteks netist võib leida helifaile, ka kirjalikke juhendeid, kuidas harjutada hoolivat tähelepanelikkust või teadvelolekut (mindfulness). Sotsiaalmeedias toimub selleteemalisi virtuaalseid kogunemisi.

Ühenduse kogemiseks sobib keskendumisharjutus metta. See tähendab keskendumist kõigepealt kellelegi kallile inimesele, kes võib-olla kannatab, ning soovida talle head. Edasi võiks keskenduda omaenda kannatusele ja soovida endale head, nii nagu kannatavale sõbrale sooviksime head. Siis võime liikuda tähelepanuga laiemale ringile – inimestele meie ümber, kes on stressis ja kannatavad, ning soovida neile head.

Praegune olukord annab võimaluse tajuda, kui sarnased me inimestena oma haavatavuses oleme. Ja ometi ka siiski kui tugevad.

Loe edasi Maalehest...