Ainevahetuse ja immuunsüsteemi seisund mõjutavad skisofreeniaspektri häirete teket

Põletikuliste ja ainevahetuslike eripärade uurimine skisofreeniaspektri häirete eri staadiumides on suure tähtsusega. Tartu Ülikoolis valmis selleteemaline uuring, mille tulemused aitavad haigust diagnoosida ning ravi kõrvaltoimete avaldumist jälgida ja vältida.

Psühhootilise episoodi korral väheneb olulisel määral inimese võimekus adekvaatselt tajuda ümbritsevat maailma, analüüsida oma tundeid, mõtteid, käitumist ja ümbrust. Esmane psühhoosiepisood võib jääda ainsaks, kuid enamasti haigushood korduvad ja ägenevad aja jooksul – sellisel juhul on tegemist kroonilise psühhootilise häire ehk skisofreeniaspektri häirega.

Skisofreeniaspektri häired on rasked ja kroonilised psühhootilised haigused, millel on tugev bioloogiline alus. Haigus avaldub tavaliselt noores täiskasvanueas ja kestab terve elu. Seda iseloomustavad olulised tegelikkuse tunnetamise ja käitumise häired, millega võib kaasneda toimetulekuvõime vähenemine.

Enam kui sada aastat on teadlased püüdnud aru saada inimese vaimsetest protsessidest ja nende kõrvalekalletest. Kogunenud teadmiste põhjal on psüühiliste funktsioonide hälbeid üha enam seostatud aju erinevate virgatsainete koostoime häiritusega, mida omakorda mõjutab tugevalt keha ainevahetuse ja immuunsüsteemi üldine seisund.

Et anda oma panus selle teema uurimisse, keskendus Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna neuroteaduste doktorant Roman Balõtšev oma doktoritöös „Immuun- ja metaboolse süsteemi vastastikune mõju skisofreeniaspektri häire erinevates staadiumides“ vereseerumist mõõdetavate põletiku- ja ainevahetuslike markerite profiilide nihetele psühhootilise häirega patsientidel ning võrdles tulemusi kontrollrühma kuulujate näitajatega.

Balõtševi juhitud uuringus osales 38 esmase episoodiga patsienti, kes kaasati uuringusse enne psühhoosivastase ravi alustamist ja keda jälgiti seitsme kuu jooksul. Lisaks osales 105 kroonilise haiguse faasis olevat patsienti. Kontrollrühma kuulus 185 samaealist isikut, kellel ei olnud psühhootilist või muud rasket psüühikahäiret või kehalist haigust ja kelle lähisugulastel neid samuti ei olnud.

Doktoritöö uuringust selgus, et esmase psühhoosiepisoodi korral ilmneb patsientide vereseerumis madalatasemelise põletiku olemasolu peegeldavate markerite tasemete tõus, mis seitsmekuulise psühhoosivastase ravi toimel taandub. Samas põhjustas seitsmekuuline ravi kõrvaltoimena kehakaalu olulise tõusu ja seerumist mõõdetud ainevahetuse tasakaalu kajastavate biomarkerite tasemete nihkumise ebasoodsas suunas.

Kroonilise psühhootilise häire ja kestva psühhoosivastase ravi foonil avalduvad tervikorganismi tasandil püsivad soovimatud ainevahetuslike ja põletikumarkerite tasemete tõusud, mis seonduvad suurema riskiga haigestuda ainevahetushäiretesse ja südame-veresoonkonnahaigustesse.

Varasematele teadustulemustele tuginedes on põletikuliste ja ainevahetuslike eripärade uurimine skisofreeniaspektri häirete eri staadiumides jätkuvalt väga tähtis. Sedalaadi uuringud pakuvad uut teavet haiguse olemuse ja kulu mõistmiseks ning võimaldavad vältida antipsühhootilise raviga kaasneda võivaid ebasoovitavaid kõrvaltoimeid.

Balõtševi uuringu tulemusi on edaspidi võimalik kasutada kliinilises töös haiguse tõenduspõhisemal diagnoosimisel ning psühhoosivastase ravi kõrvaltoimete avaldumise jälgimisel ja vältimisel.