Taavi Vanaveski kaitseb doktoritööd „Modeling the quantitative nature of neuropsychiatric disorders in animal models: metabolic, behavioral and genetic profiles“

25. mail kell 12.00 kaitseb Taavi Vanaveski doktoritööd „Modeling the quantitative nature of neuropsychiatric disorders in animal models: metabolic, behavioral and genetic profiles“ (Neuropsühhiaatriliste häirete kvantitatiivne modelleerimine loommudelites: metaboolsed, käitumuslikud ja geneetilised profiilid“).

Juhendajad:
kaasprofessor Mari-Anne Philips, Tartu Ülikool

professor Eero Vasar, Tartu Ülikool
kaasprofessor Kersti Lilleväli, Maaelu Teadmuskeskus

Oponent: 
emeriitprofessor
Heikki Rauvala, Helsingi Ülikool (Soome)

Kokkuvõte
Vaimuhaigused on oma olemuselt heterogeensed häired, mille esinemine sõltub geneetilisest ja keskkonnast tingitud soodumusest. Vaimuhaiguste järkjärgulist avaldumist varjutab tihti loomulik areng, kaasneb ennustamatu kulg, teadmata ravi kõrvaltoimed ning inimese olemust määratleva kõrgema ajutalitluse ja tundeelu märkimisväärne häirumine. Vaimuhaiguste polügeneetilise olemuse tõttu on neid keeruline omavahel eristada, diagnoosida ja õigeaegselt ravida. Vaimuhaiguse varajane avastamine ja asjakohane ravi võimaldab haiguse süvenemist ning sellega kaasuvaid kulusid ennetada. Selleks on vaja leida ja õppida ära kasutama haiguse kulgu kajastavaid bioloogilisi markereid. Neid markereid tuleb otsida nii molekulaarsel, sünapsite, raku, koe, närvivõrkude ja kõrgematel närvisüsteemi tasanditel. Selle hoomamatu ülesande teevad võimalikuks erinevad lihtsustatud mudelid, sealhulgas geneetiliselt muundatud või farmakoloogiliselt manipuleeritud hiiremudelid. Käesolev väitekiri uurib kolme erinevat tahku mudelit: PPARGC1α vahendatud mitokondriaalse energiametabolismi rolli inhibitoorses neurotransmissioonis, metaboolset eelsoodumust psühhoosilaadses seisundis ja neuraalse adhesioonimolekuliperekonna IgLON puudulikust. Nende eri tahku mudelite mõistmine viib meid lähemale vaimuhaiguste paremale mudeldamisele ja võimalike raviteede avastamisele. Töös uuritud kolme mudeli leiud saab kokku võtta järgnevalt. PPARGC1α (PGC1α) üleekspressioonimutant võimaldab tujuhäirete mudeldamist. 129Sv hiireliini geneetiline taust lihtsustab psühhoosi mudeldamisel eelsoodumusega populatsioonis. IgLONite avaldumise muster viitab nende potentsiaalile peegeldada ebakorrapärasusi aju töös.

Tartu Ülikooli teadlaste uuringud näitavad, et rämpstoidul võib olla kahjulik mõju ajule

Rämpstoidul võib olla kahjulik mõju ajule

Loodusvaatluste maraton

Kodanikuteaduse seminaril räägitakse, kuidas rikastab avalikkuse kaasamine teadustööd

Doktorantuur

Registreeru karjäärikonverentsile „Doktorikraadiga uutesse kõrgustesse!“