Tartu Ülikool ja arst-residentide esindajad seadsid ühtseid sihte

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna ja Eesti Nooremarstide Ühenduse kohtumisel sai kinnitust, et osapooled töötavad ühise eesmärgi nimel – et tulevased arstid saaksid võimalikult kvaliteetse ja kindlustunnet pakkuvad hariduse. Üheskoos leiti, et välja võiks töötada noorem- ja vanemresidendi süsteemi ning materjali, mis suunab arst-residente oma küsimustes õigete inimeste poole.

Täna, 30. aprillil kohtusid ühise laua taga Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna esindajad, sh dekaan Margus Lember ja residentuuriprodekaan Urmas Lepner ning Eesti Nooremarstide Ühenduse (ENÜ) esindajad. Üheskoos arutati residentuuri rahastust, osakoormuse rakendamise võimalust, osapooltevahelist kommunikatsiooni ja ideid, mis muudaksid suhtluse efektiivsemaks ja residentuuriõpet kvaliteetsemaks.

Kõne all oli näiteks noorem ja vanemresidentide staatuse loomine. „Olenemata arst-residendi kogemusest, võetakse praegu kõiki arst-residendid võrdsetena. Tegime ENÜ esindajatele ettepaneku töötada välja noorem- ja vanemresidentide õigused, kohustused ja vastutusala. Teadmised ja kogemused, mis on äsja residentuuri astunud ning aastaid residentuuris olnud inimesel, on väga erinevad. Me võiksime eristada arst-residente nende kogemusest ja vastutusalast lähtuvalt ning kaasata seeläbi vanemresidente nooremresidentide juhendamisse,“ rääkis Lepner, avaldades heameelt, et ENÜ ideed toetas ja on ülikoolile partneriks noorem- ja vanemresidentide süsteemi loomisel.

Põletav teema, millega tegeletakse juba aastaid ja mille vajakajäämisele on residendid ise varasemalt osutanud, on residentuuris osakoormusega õppimise võimaluse loomine. Osakoormuse võimaldamise korral saaksid residendid töötada 40 tunni asemel 20 tundi nädalas, mis muudab residentuuri läbimise paindlikumaks.

Lepner selgitas kohtumisel, et ülikool ei saa luua osakoormusega residentuuriõppe võimalust enne, kui Sotsiaalministeerium ei ole võtnud vastu sellekohast otsust ega muutnud raamnõudeid. „Ülikool on teinud Sotsiaalministeeriumile ettepaneku, et osakoormust saaksid võtta residendid, kes on alla 3-aastase või puudega lapse vanemad või doktorandid. Osakoormus saaks olla rakendatav erialadel, kus väljaõppe ja töö iseloom seda võimaldavad.“

Lepner täpsustab, et ülikool toetub osakoormuse määramisel WFMF standardile, millel tugines ka residentuuriõppe kvaliteediuuring. „Standard ütleb, et osakoormus on soovituslik vaid teatud juhtudel. Paraku ei saa arsti väljaõpe olla lihtsam kui tulevane töö. On väga oluline harjuda arsti elukutse juurde käiva töökoormusega, nii on tulevikus lihtsam,“ selgitab Lepner. „Küll aga on osakoormuse võimaldamine põhjendatud väikelaste või puudega laste vanemate ning doktorantide puhul. Selle eest me ka seisame. Hetkel oleme Sotsiaalministeeriumi vastuse ootel.“

Parendamaks osapooltevahelist kommunikatsiooni murekohtade ja praktiliste küsimustega tegelemisel, tegi Lepner ettepaneku töötada välja sellekohane juhend. Näiteks tõi ta Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas välja töötatud konfliktide vältimise ja lahendamise juhendi, kus on samm sammu haaval välja toodud, mis järjekorras ja kelle poole oma küsimustega pöörduda.

„Meie visioon oleks luua sarnane juhend ka residentuuriga seotud osapooltele – arst-residentidele, juhendajatele, praktikabaasidele jt. Kuna osapooli on palju, siis inimesel võib puududa ülevaade kontaktidest, kes teda aidata saaksid. Oluline on lahendada teemasid sellel tasemel, kus probleem tekib.“

„Juhendiga loome ühise arusaama infoväljast, kus me oleme ja kelle poole esimeses järgus residentuuriga seotud küsimuse lahendamiseks pöörduda. Paljudes küsimustes peaks arst-residentide esimeseks partneriks olema ülikool. Mingil põhjusel ei jõua kõik residendid oma muredega meieni. Kui meil oleks ühtne nägemus inimeste liinist, kelle poole pöörduda, siis väldime olukorda, kus mure või küsimus kukub kahe tooli vahele või ei jõuagi osapoolteni, keda mureküsimus kõige rohkem puudutab. Tutvustasime seda ideed Eesti Nooremarstide Ühendusele ning loodame nende väärtuslikule panusele juhendi väljatöötamisel,“ rääkis Lepner.

Osapooled hakkavad kohtuma üle kahe kuu, et arutada jooksvaid küsimusi ning luua ühine nägemus võimalike murekohtade lahendamiseks.  

Foto: Kristina Hermann