Mikrobioota turgutamine aitab tugevdada astronautide tervist

Tänapäeva kosmosemeditsiinis on hakatud otsima viise, kuidas soolestiku mikrobioota turgutamisega tugevdada astronautide tervist pikkade kosmoselendude ajal. Vähem on teada asjaolu, et sellesama küsimusega tegeleti Tartu Riiklikus Ülikoolis juba pool sajandit tagasi. Teadlased usuvad, et tollase uurimistöö tulemustest võib kasu olla ka tänapäeval, kirjutab ERR Novaator.

Pikaaegne viibimine hermeetiliselt suletud ruumis, piiratud toitumine ja kuhjuv emotsionaalne stress võivad astronautidele põhjustada mitmeid terviseprobleeme, näiteks kõhuhäireid, valgukadu ja põletikku. "Meie tegelesime selle probleemiga juba 50 aastat tagasi," sõnas Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia osakonna emeriitprofessor Marika Mikelsaar, kes töötas tollal professor Akivo Lenzneri juhitud töörühmas.

Hiljuti ilmus Euroopa kosmoseprogrammis osalevate teadlaste artikkel, milles arutati selle üle, kuidas parandada astronautide tervist probiootikumidega ja neid toetavate toitainetega – prebiootikumidega. Koos meditsiinilise mikroobiökoloogia professor Reet Mändariga kirjutatud kommentaaris kirjeldas Mikelsaar, kuidas nad omal ajal sarnasele küsimusele vastust otsisid.   

Riiklikul tellimusel ja mitu aastakümmet väldanud uurimustöö käigus võeti astronautidelt enne lendu kosmosesse mikroobiproovid, millest eraldati soolestiku toimimist toetavaid baktereid. "Kõigepealt oli meie eesmärk saada kätte head kasulikud mikroobid. Seejärel need paljundati ja töödeldi ümber valgeks pulbriks. Selle manustamine kosmosereisi ajal hoidis soolestiku mikroobikooslusi stabiilsena ja toetas tervist," kommenteeris Mikelsaar.

Mikelsaar rõhutas, et kuna astronautide tervist tugevdati nende endi organismist võetud bakteritega, siis oli tegemist lähenemisega, mida tänapäeval nimetatakse personaalmeditsiiniks. Viimane tagab ennekõike selle, et organism omastab sujuvalt sellesse viidud preparaadi.

Soolestiku mikrobioota parandamisega saab leevendada näiteks südame, luude ja lihastega seotud probleeme. Mikelsaar märgib, et 1960. aastatel tehtud uurimistöö käigus saadi aru, et  mikroobide tasakaalu mõjutab ka emotsionaalne stress: "Kui kuu aega enne õhkutõusu oli kasulike laktobatsillide arv astronautidel reeglipärane, siis vahetult enne starti olid need asendunud streptokokkidega. See muutus peegeldab kõrgendatud stressitaset."

Kuna tänapäeval on hakatud astronautide mikrobioota parandamise vastu aina rohkem huvi tundma, arvasid professorid Mikelsaar ja Mändar, et on paras aeg Nõukogude Liidu päevil tehtud uurimused välja kaevata ja tänapäeva teadlaste jaoks kokkuvõtlikult avaldada. "Teine põhjus oli näidata, kui olulised uuringud Tartu Riiklikus Ülikoolis omal ajal toimusid ja teha kummardus nende juhile professor Akivo Lenznerile," täiendas Mikelsaar.

Kuigi Lenzner ja tema kolleegid avaldasid omaaegse uurimistöö käigus mitmeid artikleid nii eesti, vene, saksa kui ka inglise keeles, käsitleti olulist osa tulemustest riikliku saladusena. Seetõttu jäid need laiemalt kajastamata.

Mikelsaar oli optimistlik, et kuigi teadus on vahepeal hoogsalt edasi arenenud, võivad tollased mikrobioloogilised uurimused ka tänapäeva teadust inspireerida. "See teadmine, mida meie omal ajal tekitasime, on nüüd maailma paisatud. Sellest ajaloolised kogemusest võiks kinni haarata ja edasi liikuda," arutles Mikelsaar. 

Mikelsaar lisas, et nõukogudeaegsed teadustöö tegemise tingimused pole võrreldavad tänapäeva omadega, ei koostöö, varustuse ega teaduskirjanduse kättesaadavuses. Samas, kuna tegemist oli riiklikult olulise projektiga, said teadlased kasutada kõige moodsamat vene tehnoloogiat. "Näiteks saime me ühe esimese koopiamasina, mis oli hiigelsuur koloss ja seisis mitme luku taga Vanemuise tänaval keldris," sõnas Mikelsaar.